Jagatud sündmused ajaloos ei võrdu ühise kultuuriga, ehk miks Eesti pole tegelikult Balti riik

Valisin sellele postitusele provokatiivse pealkirja meelega, sest tean, et teema, mida analüüsin on paljude Eestis elavate inimeste ja ka välismaalaste seas tihti vaidlusi tekitav. Olen kaua selle teema osas informatsiooni kogunud ja mõtisklenud, kuidas sellest kirjutada võimalikult eestlaste keskselt, sest lõppude lõpuks peaks regiooniline kuuluvus olema rahva enamuse otsustada, mitte rahvaste ja riikide eest ära otsustatud kusagil kaugel eemal.

Nimetus Baltikum tuleneb algselt Läänemere nimetusest, mis kandus üle kõikidele seda merd ümbritsevatele riikidele, ka Rootsit, Taanit ja Saksamaad on olenevalt kontekstist ajalooliselt nimetatud Balti riikideks ja nii kuni 20. sajandini. Väidetavalt nimetas Kreeka õpetlane Erastothenes juba 3. saj eKr Euroopa põhjapoolset sisemerd Baltiaks, kuigi suurema osa kirjapandud ajalooperioodist on Läänemeri kandnud siiski Balti asemel hoopis Idamere nimetust (näiteks saksa keeles Ostsee, rootsi keeles Östersjön, taani keeles Østersøen, hollandi keeles Oostzee). See nimi tulenes geograafiast, sest germaani rahvaste jaoks, (kellega oli tol ajal eestlastel väga tihe läbikäimine) asub see meri idapool. Kogu piirkonda tuntigi nime all Ostsee. Tõenäoliselt on ka eestikeelne mere nimi - Läänemeri - samal geograafilisel põhjusel antud, lihtsalt sama meri asub meist hoopis läänepool. Nimetust Balti hakati Läänemere laialt levinud üldnimetusena tegelikult kasutama alles üsna hiljuti 19. sajandil, mil Eesti ning meie naabrid Soome, Läti ja ülenaaber Leedu olid Venemaa impeeriumi alla allutatud. Oletatakse, et mere ja regiooni nimetuse muutmise taga oli regioonis elavate sakslastest aadlike otsus hakata end nimetama baltisakslasteks, et eristada end nii öelda kodusakslastest. Tol ajal ei saanud eestlased ega teised rahvad regiooni nimetuse muutmise üle ise otsustada ja niimoodi kinnistus aja jooksul võõrvõimu ja võõraste rahvaste poolt regioonile pandud nimi. Muide läti- ja leedu keeles kutsutakse Läänemerd Balti mereks, mis nende keeltes tähendab Valge meri. Vastupidiselt läti- ja leedu keelele puudub eesti keeles ning ka soome keeles sõnal balti otsene tähendus. Meile on see võõrsõna. Lätlasi ja leedulasi hakati baltlasteks nimetama, ning nemad ka ise end niimoodi nimetama, alles 20. sajandil, pärast iseseisvumist Venemaa keisririigist. Eestlaste ja soomlaste ühine nimetus läänemeresoomlased (Finn) tuleneb juba palju varasemast ajast, kuid on tõenäoliselt laenatud skandinaaviakeelsest terminist Finni, mis algselt tähistas vaid saame, kes on lingvistiliselt läänemeresoomlaste lähedane sugulasrahvas.

Kõiki neid Põhja-Euroopa riike, mis iseseisvusid Venemaa keisririigist 20. sajandi alguses hakati rahvusvaheliselt nimetama Balti riikideks. Nendeks riikideks olid Soome, Eesti, Läti ja Leedu - kaks läänemeresoomlaste riiki ja kaks baltlaste riiki. Soome ja Eesti hakkasid juba üsna kiiresti pärast iseseisvumist arutama võimalust moodustada kahe riigi ühendriik või midagi selle taolist, mille mõlemal rahval ja riigil oleks siiski eraldi parlamendid ja riigikeeled. Ühise viisiga Soome ja Eesti hümn on pärit sellest samast ajast, samuti sama sõjaväemarss jne. See, Suur Soome idee, võis tuleneda just sellest, et kuna lätlasi ja leedulasi hakati nimetama rahvusvaheliselt baltlasteks ning kuna soomlased ja eestlased on hoopis läänemeresoomlased sooviti, et rahvusvahelise segaduse vältimiseks oleks paremini mõistetav, kes on läänemeresoome rahvad ja kes on balti rahvad. Põhimõtteliselt arutati baltlastest eraldi regiooni loomist. See idee jäi aga pikaks ajaks toppama Soome tõttu, peamiselt nende soomerootslastest (poliitiliselt) võimuka vähemuse pärast, kes ei pidanud seda oluliseks küsimuseks, sest see ei puudutanud neid nii otseselt, olles ise rootslased. Samuti oli samal ajal Soomel ja Rootsil tüliküsimus Ahevanamaa osas, mille elanikud on tänapäevani suuremas osas rootslased. Suur osa noore Soome vabariigi ajast läks just nende piiriküsimuse lahendamisele. Soomerootslased, kellel muide olid valitsuse tasandil üsna kõrged kohad,  tahtsid näha Soomet pigem Rootsiga lähedastes suhetes veidi sarnaselt Eestis ja Lätis aadlikeks olnud baltisakslastele, kes soovisid luua lausa Balti hertsogiriigi arvestamata rahvaste enesemääramis-, otsustus- ja iseseisvusõigust. Seda siis enne Eesti vabariigi väljakuulutamist. Teised Eesti põlised vähemused nagu eestirootslased ja peipsivenelased sarnast vastutööd ei teinud. Eesti arendas samuti sarnaselt Soomele kahepoolseid häid suhteid Rootsiga mõneti isegi edukamalt, sest Eestil ja Rootsil polnud piiriga seotud tüliküsimusi. Suur Soome idee teostamine sai hävitava tagasilöögi puhkenud II maailmasõja tõttu, sest selle käigus okupeeriti Eesti, Läti ja Leedu nii Saksamaa kui ka NSV liidu poolt, jäädes peaaegu pooleks sajandiks NSV liidu okupatsiooni alla. Molotovi-Ribbentropi salalepingu järgi jagasid Saksamaa ja Venemaa Euroopa mõjupiirkondadeks. Algsete plaanide järgi jäid Soome, Eesti ja Läti Venemaa mõjupiirkonda. Soomel õnnestus läbi raskuste ja mõningase sõjalise toe läbi siiski territoriaalselt üsna vabaks jääda tänu hilisematele territoriaalsetele loovutustele Venemaa kasuks Ida-Soomes. Pärast Natsi Saksamaa okupatsiooni lõppu õnnestus Eestil küll korraks iseseisvus taastada, kuid uuesti sissetunginud NSV liit, eesotsas Venemaaga, okupeeris hoopis riigi ise. Nii palju siis suurest vabastajate müüdist. 

Teine maailmasõda paiskas segi miljonite inimeste elud ja paljude riikide saatused. Ma ei hakka siin pikemalt kirjutama eestlastele (ja teistele rahvastele) osaks saanud kurjustest nagu näiteks kodude ja maade riigistamine, teistkordne venestuslaine, küüditamised ja põlisrahvastiku väljavahetamine, millest annab tänapäevani tõestust väga suur venelaste kogukond, mida polnud Eestis enne II maailmasõda. 

Riikide tasandil jäi Soome üksinda, sest ülejäänud “Balti riigid” olid okupeeritud. Üksinda jäänult ei kadunud Soomel oht saada samuti okupeeritud NSV liidu poolt. Selle vältimiseks käis soome diplomaatidel kahepoolne vilgas töö. Ühelt poolt püüti veenda Skandinaavia riike, et need võtaks Soome oma “klubisse”, ajaloolistel põhjustel (Soome oli suurema osa keskajast Rootsi koloniaalmaa ja hiljem Venemaa Keisririigi vasall, Eesti aga Taani, Saksa-Rooma (Terra Mariana), Rootsi ja hiljem Venemaa Keisririigi koloniaalmaa). Teiselt poolt püüdsid Soome diplomaadid hoida normaalseid suhteid NSV liiduga. Tegelikult tähendas see aga seda, et Soome pidi alluma kõikidele käskudele, mis anti neile idanaabrilt. See hõlmas ühe asjana ka põhimõtteliselt Eesti olemasolu maha vaikimist, seda eriti pärast 1960ndaid, sest NSV liit ei tahtnud, et kahe suurima läänemeresoome rahva, soomlaste ja eestlaste, vahel taastuks sõjaeelne tugev side. Soome kooliõpikutest ja kaartidelt kadus Eesti nagu seda poleks kunagi eksisteerinudki. Sellest on kirjutanud Soome-Eesti kirjanik Sofi Oksanen ühes oma arvamusloos: “Minu kooliaastatel rippusid Soome klassiruumide seintel maakaardid, kus Soome piirid olid selged, samuti Nõukogude Liidu omad, kuid Eestit kaardil ei paistnud. Maakaardil nähtamatut riiki muide olemas ei ole  – olgu puudumise põhjus mis tahes. Sellisest maast on teadmatutele raske rääkida, samuti sellise maa rahva kogetud ülekohtust ja ohtudest. Sellise maa olemasolu on raske tõendada, seda ei või näidata maakaardil, mis ripuks klassiseinal, oleks trükitud kooliõpikusse või ajalehte, ega saa näidata ka selle riigilippu. Maakaartidest aga jääb tugev visuaalne mälujälg, mis kandub kaugele. Meie naaberriikides ja Nõukogude Liidus kasutati samasuguseid maakaarte – selliseid, millel ei olnud näha iseseisvat Eestit … Peale kaartide domineeris nõukogude narratiiv ka kooliõpikutes. Soometunud Soome kooliraamatutes korduvad tuttavad nõukogude jutud sellest, kuidas Nõukogude armee nii-öelda vabastas Baltimaad ja kuidas rahu armastav Nõukogude Liit ei ole pärast Teist maailmasõda kordagi sõdinud.  Lääneriikide imperialismi aega käsitleti koolides põhjalikult. Sõna «imperialism» ei seostatud kunagi Nõukogude Liiduga … Läänes arvati, et imperialism puudutab vaid Ühendriike ja Lääne-Euroopa minevikku, ning valdusmaad kujutati olevat midagi meretagust, midagi, mis seostub mittevalget nahavärvi esindavate inimestega. Nõukogude Liidu propaganda seega mõjus: selle kulisse, mis näitasid liitu vabatahtliku rahvaste sõpruse hällina, jäädi uskuma. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel, kui aeg ja poliitiline olukord muutusid, muutus Eestis aktuaalseks nõukogude propaganda jälgede koristamine. Oli tähtis võtta kasutusele väljendid, mis vastaksid rahva tõelistele kogemustele. Hakati rääkima okupatsioonist, küüditamisest ja massimõrvadest – asjadest, mida nõukogude propaganda järgi ei olnud juhtunud. Samasugust korrektuuri lääs nõukogude narratiivis ei teinud … Eesti ja Soome peaksid seisma enda eest ning ei tohiks vaadata Euroopa ajalugu läbi Nõukogude läätse.”

Tugev propagandamasin pandi tööle ka teisel pool Soome lahte Eestis. NSV liit püüdis kustutada ajaloolist mälu eestlaste ja soomlaste lähedastest suhetest püüdes asendada seda ‘vennasrahvaste’ kontseptsiooniga, väites nagu lätlased ja leedulased oleksidki eestlastele kõige lähedasemad rahvad, mis pole kultuuriliselt, keeleliselt ega isegi geneetiliselt  tõsi. See NSV liidu propaganda ja geopoliitika on kahjuks visa kaduma mitmel erineval põhjusel. Üheks põhjuseks on see, et suurem osa NSV liidu okupatsiooni aegsetest poliitikutest, ametnikest ja õpetajatest, kaasa arvatud ülikoolides, jäid edasi oma toolidele. Alles viimasel ajal on nooremad põlvkonnad, kas uue generatsiooni õpetajate läbi või iseseisvalt, hakanud jõudma välja sellest NSV propaganda valest. Seda näitab näiteks Tartu ülikooli uuring Eesti koolides, kus etnilistest eestlastest õpilased samastavad Eestit kõige enam Soome ja ka teiste Põhjamaadega. Mõneti tekitab noorema põlvkonna ja vanema põlvkonna erinev arvamus lahkhelisid. NSV liidu okupatsiooni viimasel kümnendil oli tegelikult soome ja eesti rahvuste lähedaste sugulassuhete mainimine siiski juba vähem tabu kui varasematel kümnenditel.

Lähme korraks ajas tagasi II maailmasõja järgsete aastate ja aastakümnete juurde. Skandinaavia riigid polnud Soome liitumisest nende ‘klubiga’ alguses eriti huvitatud, sest Soomet ei peetud võrdseks partneriks, ent lõpuks leiti kompromiss nimetades Skandinaavia riike ja Soomet Nordicuks (Põhjamaadeks), mis on poliit-korrektne termin tähendades lihtsalt põhja. Millal selline kompromiss täpselt saavutati ja millal Soome ametlikult Põhjamaaks sai, nendele küsimustele ei leidnud ma kahjuks ühest vastust, kuigi otsisin põhjalikult, aga see toimus hinnanguliselt millalgi 1955 - 1970 aastate vahel, siis kui loodi Põhjamaade nõukogu.  Mõnes mõttes on Skandinaavia riikide esialgne vastumeelsus ju isegi põhjendatud, sest Skandinaavia riikidel on mõned sarnasused, mida Soomel (ega Eestil) ei ole, nagu kuningriikideks olemine ja Põhja-Germaani kultuuriruumi kuulumine. Aga kuna Soome kuulub luteriusu kultuurisfääri nagu Eestigi, siis on kahel läänemeresoome rahval ja skandinaavlastel üsnagi sarnane kultuuri- ja maailma tunnetus. See on samuti seotud ka tõenäoliselt suure osa soome- ja eestirootslaste assimileerumisega aastasadade jooksul soomlaste ning eestlaste hulka. Samuti lisas Soome Rootsile meele järgi olemiseks rootsi keele teiseks riigikeeleks, mis tekitab mõningal määral siiani eriti vanemate soomlaste hulgas pahameelt, sest Soome oli ju pikka aega Rootsi koloniaalmaa rootslastest (ja vähesel määral sakslastest) maaisandatega. See oleks enam-vähem sama, kui Eestis oleks teiseks riigikeeleks taani-, saksa- rootsi või vene keel, samadel põhjustel. Ja loomulikult tekitaks see ka siin suurt pahameelt, vahest isegi suuremat kui Soomes. 

Niisiis eraldati teise maailmasõja käigus Soome ja Eesti üksteisest vägivaldselt ning ajaloolist ebaõiglust pole siiani korda tehtud - Soome ja Eesti asuvad siiamaani erinevates Põhja-Euroopa piirkondades kuigi Eesti taasiseseisvus ametlikult juba 30 aastat tagasi. Nõukogude liidu geopoliitika eksitav Balti ‘vennasrahvaste’ kontseptsioon taastoodab pidevalt rahvusvahelist segadust ja valestimõistmist selle osas, kes eestlased tegelikult on. Kas poleks aeg sellega lõpparve teha nii, et need rahvad, kes on päriselt baltlased saaksidki päris oma regiooni ja eestlased liikuda enda lähima sugulasrahva soomlastega samasse regiooni, ehk teisisõnu lõpetada segadus, mille lahendamine jäi toppama väliste tegurite tõttu.

Regioonilise kuulumise muutumine ei tule üleöö, see juhtub aja jooksul millalgi tulevikus. Seda, et Eesti jääkski Balti regiooni ma hästi ei usu, sest peale on kasvamas uus põlvkond, kes näeb asju teisiti, kui vanemad generatsioonid, uus põlvkond kellel pole emotsionaalset sidet baltlastega (ala Balti kett), ega ka keelelist (baltlastega sai NSV okupatsiooni ajal asjad aetud vene keele kaudu, eesti noored aga tervikuna vene keelt ei oska, vastupidiselt suurele osale balti noortele). Küsimus on pigem ajas. Ja teine küsimus seisneb selles, et millisesse regiooni me siis millalgi tulevikus kuuluma hakkame? Seda, et Soome ja Eesti moodustaksid eraldi regiooni ja viiksid sellega suuresti ellu Suur Soome idee on vähetõenäoline, sest Soomel on riigi ja rahvana juba tekkinud tugev side teiste Põhjamaadega. Tõenäolisem on hoopis Eesti liikumine Põhjamaade hulka. Rahvusmeelsemad eestlased on enda kuuluvust põhjamaalaste hulka juba ammu alal hoidnud. Samas on ka neid, kes on väga kirglikult Baltimaade ja idaeurooplase identideedi küljes kinni. Olles töötanud vabatahtlikuna kaks aastat pereajaloo konsultandina saan teha mõningaid oletusi nende arusaamade osas isiku põlvnemise kaudu lisaks NSV liidu propagandale. Nimelt panin ma tähele, et suurel osal Põhja- ja Lääne-Eestist pärit eestlastel on lisaks eestlastest esivanematele mõned esivanemad ka rootslased ja/või soomlased. Sellest võibki tuleneda suurem kuuluvustunne Põhjamaade hulka. Seevastu suurel osal Lõuna- ja Kagu-Eestist pärit inimestel on lisaks eestlastest esivanematele mõned esivanemad ka lätlased ja/või venelased. Sellest ka suurem kuuluvustunne Balti- ja Ida-Euroopa hulka. Kuid sellele kõigele vaatamata on nooremate eestlaste kuuluvustunne Põhjamaade hulka igal juhul suurem olenemata päritolust (eespool mainitud õpilaste küsitlus viidi läbi Lõuna-Eestis). Nagu varem mainisin on termin Põhjamaa poliit-korrektne ning tähendab lihtsalt põhja. Terminid Skandinaavia ja Balti (kui Eesti välja arvata) on aga tegelikult üksteisele sarnasemad tähistades sarnaseid rahvusgruppe, keeli ja traditsioonilist kultuuri (Skandinaavia - Rootsi, Norra, Taani ning Balti - Läti, Leedu).

Mõned eestlased ja välismaalased toovad välja vabandusi, miks Eesti ei tohiks nende arust olla üks Põhjamaa riikidest. Näiteks mõned arvavad tõsimeeli, et Eesti ei sobi Põhjamaade hulka sellepärast, et Eestis olevat liiga palju konservatiive (parempopulistid). Selline mõttekäik on lühinägelik ja väär. Eestit on peaaegu kogu taasiseseisvumise järgselt juhtinud vaid poliitiliselt liberaalsed samuti vasakpoolsed erakonnad, nagu see on ka enamikes Põhjamaade riikides. Vaatame nüüd Põhjamaade eelmiste parlamendivalimiste statistikat ja seda kui paljud inimesed valisid seal nii öelda parempopuliste. Rootsi 2018. aastal toimunud valimistel toetas konservatiive (Rootsi Demokraadid) 17,5% valijatest. Soomes 2019. aastal toimunud valimistel toetas konservatiive (Põlissoomlased) samuti 17,5% valijatest. Taanis 2019. aastal toimunud valimistel toetas konservatiive (Taani Rahva Partei) 21,1% valijatest. Norra 2017. aastal toimunud valimistel toetas konservatiive (Progressi Partei) 15,2% valijatest. Eestis 2019. aastal toimunud valimistel toetas konservatiive (EKRE) 17,8% valijatest. Protsendid näitavad hästi, et see argument, et Eesti ei saa olla Põhjamaa parempopulistide suure valjaskonna tõttu ei päde, vastupidi - näib, et poliitiliselt aktiivsed eestlased mõtlevad pigem teiste põhjamaalastega sarnaselt, eriti rootslaste ja soomlastega. 

Teine populaarne väide, miks Eesti ei pidavat Põhjamaaks sobima on meie ajalugu. Nimelt olevat Eestis toimunud ajaloosündmused sarnasemad lõunanaabri Lätiga, kui Soome ja teiste Põhjamaadega ning seetõttu sobivat me kultuuriliselt paremini baltlastega ühisesse piirkonda. Ka selles mõttes on sees ju loogikaviga, sest jagatud sündmused ajaloos ei võrdu ühise kultuuriga. Need sündmused on toimunud kohalike rahvaste üleselt, mitte põliselanike valikute tagajärjel. Kultuur ja keel on eestlastel tervikuna aga kahtlemata kõige lähedasem soomlastega, mitte baltlastega ehkki loomulikult on sealt tulnud mõningane mõju, eriti Lõuna-Eestis. Naabrid ju ikka mõjutavad üksteist mingil määral.

Populaarsuselt kolmas väide on venelaste küsimus. Nimelt arvavad osad, et kuna Eestis elab suur vene kogukond ei sobivat Eesti Põhjamaade hulka. See väide on mitmel viisil problemaatiline. Esiteks on enamik Põhjamaid immigratsiooni soosivad riigid (v.a Taani), eriti Rootsi riik. Välismaal sündinud inimeste osakaal Eestis ja Rootsis on enam-vähem sama ning kogu muulaste arvukust vaadates on Eesti Rootsist sammu võrra ees. Immigratsiooniküsimuse osas liberaalsematel inimestel ei peaks seega küll Eestile ühtegi etteheidet olema. Teisest vaatevinklist vaadates peab ka aru saama sellest, et suure venekeelse kogukonna teke Eesti pinnal polnud eestlaste valik vaid taas kellegi kõrgema poolt ära otsustatud nagu suurem osa Eesti ajaloost. Eestlased väga salliva rahvusena on lubanud pärast taasiseseisvumist venekeelsetel Eestisse jääda, vaatamata süngele ajaloole ning juriidilistele- ja muudele probleemidele, mille massiimmigratsioon ja ulatuslik rahvastiku väljavahetamine tekitasid, milleks on näiteks eestlaste väga väike osakaal kogu rahvastikust eriti mõnedes Eesti piirkondades, kaasa arvatud Tallinnas.

Neljanda väitena on eriti välismaalaste poolt tavaline argument see, et Eesti ei saa olla üks Põhjamaadest sellepärast, et Eestit lahutab teistest Põhjamaadest meri. See väide on jabur väga mitmetel põhjustel. Esiteks on läbi ajaloo Läänemeri olnud selle ümber asuvate rahvaste ühendaja mitte lahutaja. Maailma ajaloo kontekstis väga lühike, 48 aasta pikkune paus Nõukogude okupatsiooni pärast, on olnud põhimõtteliselt ainus aeg tuhandete aastate jooksul, mil meri tõesti oli kunstlikult tekitatud lahutav aspekt. Samuti tasub meelespidada seda, et  ka Taani asub teisel pool merd teistest Põhjamaadest ning põhimõtteliselt ka Soome, sest suurem osa Soomest on samuti teisel pool Läänemerd.

Olen üsna tihti kohanud eriti teistelt põhjamaalastelt arvamust, et tegelikult Eesti ongi ju Põhjamaa, aga selleks, et asja ametlikuks teha oleks vaja trikoloorist lipp ristilipu vastu vahetada. Minul isiklikult pole Eesti praeguse ega ka ristilipu vastu midagi, sest mõlema väljanägemine on esteetiliselt ilus ning loomulikult jääksid igal juhul püsima Eesti rahvusvärvid sinine, must ja valge. Minu meelest võiksid need mõlemad rahvuslippudena lubatud olla, sest trikolooriga seostuvad siiski paljudel inimestel iseseisvumine Venemaa Keisririigist ja hiljem Nõukogude liidust. Tegelikult pole ristilipp võõras ka tänapäeva Eestis - Kagu-Eestis elavate setode rahvuslipp on samuti ristilipp. 

Mõned eestlased väidavad, et Eesti lipuks ei sobi ristilipp, sest eestlased polevat (pühapäeva)kristlased. Tegelikult toimus vägisi dekristianiseerimine ju alles Nõukogude okupatsiooni ajal ning see taak on jäänud pikalt püsima. Samuti on ajaloolased hakanud tõsiselt kahtlema selles, et kristlus jõudis eestlaste sekka alles pärast ristisõdu, sest avastatud tõendid viitavad selle juba palju varasemale levikule Eestimaal. Ei tohiks ära unustada, et kristluse “levitamine” ristisõja läbi oli tegelikult lihtsalt ettekääne majanduslikuks ärapanemiseks. Muide, tegelikult viitavad ju ka kõik trikoloorlipud samuti tähtsale kristluse sümbolile - kolmainsusele. Neid asju arvesse võttes polekski ristilipu kasutamine Eesti rahvuslipuna halb mõte.  Aga kui nüüd päris aus olla, siis ükski lipp ei tee maad põhjamaiseks, pigem teeb seda kultuur, keel ja ka geenid ehkki tegelikult on Põhjamaa (Nordic) siiski poliitkorrektne termin nagu juba varasemalt kirjutasin.

Viimane ja võib-olla kõige kaalukam argument, mis tuuaksegi tavaliselt välja viimasena, kui kõik ülejäänud argumendid on purustatud, on jõukus. Eesti olevat lihtsalt veel liiga vaene, et kuuluda Põhjamaade hulka, mis on maailmas tuntud ju kui rikaste heaoluriikide klubi. Rõhk on sõnal veel. Retooriliselt võiks ju küsida, et kui Rootsi oleks vaene, siis kas ta ei oleks enam üheks Põhjamaa riigiks. Eesti juurde tagasi tulles pole tegelikult Eestil riigina majanduslikult küll häbeneda tarvis. Heaks näiteks on see, et 30 aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus oli siinne keskmine palk 1992. aastal vaid 549 krooni ehk ligikaudu 35 eurot ja 2019. aastal 1407 eurot. Keskmise palga kasv on seega olnud rohkem kui 40 kordne! Tõsi, vahepeal on toimunud ka inflatsioon, kuid siiski pole ühegi teise Põhjamaa majanduslik edu olnud nii kiire! Soome keskmine palk 2020. aasta esimeses kvartalis oli 3380 eurot ja Eestis 1486. Vahe on veidi üle 2 kordne ka netopalkade arvestuses. Vaadates mõlema riigi keskmist palka, mis võtab arvesse ka elukallidust (PPP), siis oli keskmine palk väärtuse mõttes Soomes 2787 eurot ja Eestis 2061 eurot. Vahe on seega tegelikult veelgi väiksem. Võrreldes Soome ja teiste Põhjamaadega kasvab Eesti keskmine palk üsna kiiresti ning majanduseksperdid on arvanud, et Soomega täpselt samale palgatasemele jõudmine võtab aega veel vaid 10 - 20 aastat, olenevalt maailmamajanduse käekäigust. Sama elatustasemeni aga peaks Eesti jõudma, majandusekspertide hinnangul, juba kindlasti järgneva 10 aasta jooksul. 

Miks on üldse oluline, et Eesti ja Soome saaksid olla koos samas piirkonnas? Sellele on väga lihtne vastus - me vajame üksteist rahvustena ellujäämiseks. Oleme maailma ainsad läänemeresoomlaste vabariigid. Paljud teised läänemeresoomlaste rahvused on kas juba aegade pimedusse kadunud või on need seda õige pea tegemas, sest nad on suurematele ja riiakamatele rahvastele alla jäänud. See juhtus näiteks liivlastega, kes balti hõimude ja ristisõdijate koostöös välja surid. Tõsi, päris viimase hingekella lõi sellele läänemeresoome rahvale NSV liidu okupatsioon ning viimane liivi emakeelega inimene suri 2013. aastal. See juhtus ka vadjalastega, kes segunesid venelastega, kes nende põlised alad vallutasid ja kes selle tõttu kaotasid oma keele ja kultuuri. Hääbumine on olnud läänemeresoome rahvastele pigem reegliks kui erandiks. 

Eestis elab alla miljoni etnilise eestlase, ligikaudu 910 000, ning osakaal arvestades kõiki elanikke 68-69%, mis on üks väiksemaid kui võrrelda teiste Euroopa rahvusriikidega. Need on inimesed, kes räägivad emakeelena eesti keelt ning identifitseerivad iseennast eestlasena. Suur osa mujal maailmas elavatest etnilistest eestlastest elavad tänapäeval Soomes. Täpne arv on teadmata, kuid on arvatud, et see on hinnanguliselt kuni 100 000. Kas me üldse tajume seda kui vähe meid eestlasi tegelikult alles on? Etnilisi soomlasi elab Soomes üle 5 miljoni, ning nemad moodustavad oma riigi kõikidest elanikest ligikaudu 87-88%. See tähendab seda, et kahe suurima allesjäänud läänemeresoomlaste riikides elab kombineeritult kokku vähem põliselanikke kui on elanikke maailma suurlinnades - New Yorgis, Londonis, Moskvas, jne. Oleme mõlemad väga väikesed rahvused ning eestlased veel eriti pisikesed ja üsna kaitsetud. Aina enam globaliseeruvas maailmas on eestlastel peaaegu, et võimatu jäädagi keeleliselt ja kultuuriliselt eestlasteks, ilma soomlastega taas lähedasemaks saamiseta. Meie rahvaste suuremas osas jagatud kultuur, lingvistiliselt lähedased keeled ja geneetiline sugulus aitab hoida alal mõlemat rahvast just läänemeresoomlastena. Baltlastega samas piirkonnas püsimine paistab kiirendavat eestlaste hääbumist ja üleilmastumist, sest oleme jäänud sisuliselt üksinda veidi sarnaselt Soomele, mis mõneks ajaks pärast teist maailmasõda üksi jäi. See ei tähenda loomulikult seda et jätaksime oma suhted lõunanaabriga unarusse, me peame neist lugu ja nad on meie head sõbrad, aga see tähendab küll seda, et Eesti peamine prioriteet peaks olema väga tihedad ja lähedased suhted Soomega. Loodan siiralt, et Eestis elavate läänemeresoome väiksemate murrete ja keelte rääkijad mõistavad samuti, et ainult sel viisil võivad ka nende armsad keeled säilida läbi aja. Eesti ja Soome ühes piirkonnas olemine on julgeoleku seisukohast ülioluline.